Kõikide armunute päeva eel avas Tartu ukse iluvõimlemise maailma: algas võistlus Miss Valentine 2011 ning sellesse spordialasse armunuid ei olnud samuti vähe. Kuidas aga suhtub peosüüdlane, tema majesteet võimlemine, võistluse perenaisesse Eestisse?
Need suhted on üsna soojad ja stabiilsed: tormiliste emotsioonide, järskude tõusude ja langusteta. Asi pole selles nagu meist poleks maailma ja Euroopa areenidel üldse kuuldud, lihtsalt seni pole õnnestunud endast nii häälekalt teada anda kui teistel nõukogudejärgse ruumi võimlejatel. Lisaks otsustas ka Eesti viimane lootus iluvõimlemise maailmas Irina Kikkas pärast pikki kõhklusi professionaalse karjääriga siiski lõpu teha. Seega muutus Miss Valentine’i võistlus reaalseks uustulnukate vaatluseks, esitledes Eesti iluvõimlemise kogu suurtükiväge ning samuti potentsiaalseid liikmeid meie riigi meeskonda.
Tuleb natuke oodata
„Meil on väga palju häid, töökaid ja tugevaid võimlejaid, kuid nad on liiga noored,“ räägib Miss Valentine’i võistluse korraldaja kunagine võimleja Jaanika Mölder. „Peab mööduma palju aega, et nad muutuks professionaalideks“.
Kui nimekate võimlejateni on meie juunioridel veel pikk maa minna, siis võiduihast ja siirast sportlikust vihast neil juba puudust ei ole. Hämmastada publikut oma veetluse ja keskendatusega platsil ka pärast võimlemisvahendi kaotamist, isegi pärast ebaõnnestunud elemente – see on juba omandatud.
Iluvõimlemise mõttes kogenematule pealtvaatajale võis praktiliselt iga teine esinemine tunduda täiuslikuna ning tihti kinnistas võimleja veetlev naeratus seda muljet veelgi. Kuid mitte igaüks ei aimanud, kuivõrd raske oli noortel talentidel pettumuspisaraid ja –sõnu tagasi hoida, hõljudes platsi kohal mõttega sellest, et esikohad on juba haardeulatusest väljas. Sellele järgnesid treeneri ja konkurentide lohutused ning siiski pisarad ja soov võimalikult kiiresti kaotus tasa teha. Mitte teistele: endale esmajärjekorras.
Kuid tribüünid juubeldasid. Pealtvaatajal oli raske isegi lubada endale mõelda sellest, et iluvõimlemises võiks miski pettumust valmistada. Iga võimlemisvahendi lendu saatsid selle maandumise ootuse karjatused ning kohe, kui kurikas, lint või hüpits sattus võimleja valdusesse, mattus saal ovatsioonidesse. Soomest ning samuti Iisraelist, Aserbaidžaanist ja Ukrainast pärit fännid tervitasid oma lemmikuid eriti tormiliselt. Varustades endid fänni helivahenditega ning demonstreerides häid häälepaelu, sundisid nad tihti tormilistest emotsioonidest liiga kaugeid pealtvaatajaid oma kõrvu katma. Ka meie vabariigist pärit fännid ei jäänud märkamatuks. Hooaja alguses tuleb neil aga korralikult soojendust teha, et siis meie graatsiatele maailmaareenil korralikult kaasa elada ning meeskonda vajalikust toetusest mitte ilma jätta.
Pärast liidri Irina Kikkase lahkumist ei saanud rahvuslik meeskond aga nii tugevalt kannatada kui karta oli. Üldmeeskondlikes arvestustes Euroopa ja maailmameistrivõistlustel 2009 ja 2010 hoidsime keskosast kinni, jättes pealtvaatajatele ja spetsialistidele üsna hea mulje. Nüüd aga hakkab Eesti võimlemise noor põlvkond astuma esimesi samme professionaalse karjääri suunas, et jätkata võimlemisareenilt lahkunud kolleegide tööd ning võimalik, et neid ka ületada. Üheks Eesti iluvõimlemise lootuseks on Karina Jerõgina, kes saavutas möödunud võistlustel tiitli Mini Miss Valentine 2011.
„Sellel võistlusel esines Karina väga edukalt, kui imelik see ka poleks. Ta pidi osalema ju mitte ainult individuaalses vaid ka rühmakavas hüpitsaga, pluss lint,“ räägib Karina treener Larissa Gorbunova. „Praegu on Karinas olemas kõik selleks, et võistelda võrdsena temavanuseliste tugevate konkurentidega“.
Vanemate võimlejate seas suutis Viktoria Bogdanova Montrealis toimuva iluvõimlemise maailmakarikaetapi finaalossa pääseda, jättes lähimad konkurendid selja taha. Selle saavutuse väärtuslikkus seisneb selles, et enne Vikat õnnestus selle maailmakarikaetapi kvalifikatsiooni tema kaasmaalaste seast läbida vaid Irina Kikkasel.
„Isegi Valgevene meeskonna iluvõimlemise treener Irina Leparskaja rääkis: „Mida te temaga sellist tegite, et ta hakkas niimoodi esinema?“,“ meenutab Jaanika Mölder. „Vika on praegu suurepärases vormis“.
Kuidas teelt mitte kõrvale astuda isegi siis, kui tõugatakse
Kahjuks sattus ka selline kaunis spordiala nagu iluvõimlemine finantseerimise ning täpsemalt selle piiratuse rägastikku. Noori võimlejaid kasvatavad spordiklubid on mööda kogu Eestit laiali ning mitte kõik nendest ei suutnud rahalistele raskustele väärikalt vastu seista. Seda lahingut raskendasid väga palju aga spordisaalide, varustuse, riietuse hinnad.
„Praegu on suured probleemid saalidega,“ räägib mitmekordne Eesti meister Irina Kikkas. „Neid on vähe, üürimine on kallis, kuid professionaalse sportlase jaoks ei piisa ka kahest treenimise tunnist. On vaja rohkem“.
Nagu ka iga oma asjale truu sportlane ei suutnud Irinagi lahkuda südamelähedasest spordialast ning pärast karjääri lõppu jätkas elamist iluvõimlemisega, nüüd juba treeneri rollis oma võimlemisklubis. Alustava juhendaja Irina Kikkase arvates ei aita võimlemises valitsev olukord võistlustel heade tulemuste saavutamisele kaasa.
„Olulist rolli Eesti iluvõimlemise arendamises mängib ka riigi enda suhtumine sporti,“ räägib VK Piruett treener Larissa Gorbunova. „Ausalt öeldes ma kujutan endale vähe ette, kuidas me sellise rahastamise juures veel nii hästi töötame“.
Kuid võimlemises finantsiliste probleemide lahendamises pingutatakse tihti vähem kui paljude noorte sportlaste psühholoogiaga võitlemises. Noored kauni soo esindajad, seistes oma sportlasekarjääri esimestel astmetel, võivad sellelt rajalt kergesti maha tulla, alistudes erinevatele elulistele kiusatustele, või suunata oma sihikindlus teise rööpasse. Seda tasub noorte treenerite arvates karta rohkem kui finantsilisi probleeme.
Selle spordiala tugevad
Kuid kurval noodil lõpetada ei tasu. Jälgides veetlevaid võimlejaid ja nende lummavaid esinemisi, kadusid kõik halvad mõtted kohe ära ning alles jäi vaid nauding. Kui Tartu A. Le Coq’i spordikeskusesse saabumisel oli päevasel ajal tribüünidel vabu kohti märgata, siis õhtuks võis võistluse külastatavust kadestada Tartu korvpalliklubi TÜ Rock. Selle põhjus oli aga täiesti selgitatav: lähenes galakontsert. Jaanika Mölder väljendas isegi kahtlust, kas kõik pealtvaatajad mahuvad ikka tribüünidele. Need kahtlused saidki kinnitust.
Peale noorte võimlejate, kelle sportlik karjäär alles algab, osalesid võistlusel ka nende nimekad konkurendid, nii et iluvõimlemise tõelised gurmaanid ei jäänud n-ö delikatessideta.
„Olen juba teist korda Miss Valentine’i võistlusel ning teist korda hämmastab mind selle võistluse hingelisus ja veetlevus ning loomulikult rõõmustub pealtvaatajate suur huvi iluvõimlemise vastu,“ räägib Euroopa kahekordne meister iluvõimlemises Alia Garajeva. „Sellised võistlused on väga olulised väikeste võimlejate jaoks, kes alles alustavad oma teekonda.“
Kui pääsesime võistluse telgitagustesse, treeningsaali, sai selgeks, et ruumipuuduse käes ei kannata ainult tribüünid. Silme ees vilkusid spordivahendid ning seda nii tihti, et alati ei õnnestunud tuvastada, kellele sportlastest need kuuluvad. Larissa Gorbunova arvates on selline „korralagedus“ treeningprotsessi organiseerimise viga ning tihti oli tema hoolealustel üsna keeruline platsile minekuks korralikult valmistuda. Kuid selles saginas õnnestus näha ka üht selle võistluse VIP-idest mitmekordset Euroopa ja maailma meistrit Anna Bessonovat. Ukraina võimleja astus üsna hiljuti oma sõbranna Irina Kikkase järel treeneri ametisse.
„Ma ei kahetse absoluutselt, et lõpetasin võimlejakarjääri,“ räägib Anna Bessonova. „Ma jätkan esinemist galakontsertidel, kus ei ole kohtunikke, kus mind hindab ainult pealtvaataja ning minu jaoks on see väga oluline. Juba mitmendat korda esinen Miss Valentine’i võistlusel suure heameelega ning veendun selles, et siin on suurepärane atmosfäär“.
Tundes, kuidas vappuvad tribüünid Anna Bessonova esinemise eel (ja ka selle järel), mõtlesin, mis toimuks saalis, kui meie Irina Kikkas järgiks oma Ukraina sõbranna eeskuju.
Kuid Ira otsustas esinemiste juurde mitte naasta ning keskenduda vaid alustavate võimlejate kasvatamisele. Eesti meistri arvates on igal võimlejal teatud vanus, mille järel ei ole esinemised enam nii lihtsad ning just siis tuleb hakata millegi muuga tegelema.
Sel aastal osales võistlusel 750 võimlejat erinevatest maakera nurkadest: Hong Kong, Aserbaidžaan, Iisrael, Venemaa, Bulgaaria jm. Kuid Miss Valentine’i tiitli õnnestus võita Skandinaavia maa esindajal rootslanna Teresa Larssonil.
Margarita Jeromina